Meenutamine ehk reprodutseerimine
Kaasaegse psühholoogia ei oska veel üheselt selgitada, kuidas toimub mälust materjali meenutamine. Aastakümnete jooksul on meenutamist võrreldud nii lao kui ka raamatukoguga, kus õiget süsteemi kasutades leitakse riiulitelt vajaminev materjal. Kuid sellised võrdlused ei ole väga täpsed, sest ajukahjustusega inimeste juhtumid on näidanud, et ühe materjalini võib jõuda mitmel erineval viisil. Lisaks sellele teab inimene väga kiiresti, et ta mingit fakti-sündmust ei mäleta kui seda, et mäletab. Lao või raamatukogu võrdluse täieliku õigsuse puhul peaks otsuseni jõudmine võtma ühepalju aega.
Informatsiooni mäletamise edukus oleneb erinevatest teguritest. Üheks oluliseks teguriks on meenutamise viis ehk kas inimesel tuleb materjali aktiivselt meenutada ehk reprodutseerida või tuleb õige asi teiste seast lihtsalt ära tunda. Näiteks on inimestele katses ette loetud 60 sõna ja neil tuleb sõnu järgmisel päeval meenutada. Ühel juhul tuleb sõnu ise nimetada ja teisel juhul tuleb sõnad ära tunda nimekirjas, mis sisaldab ka uusi sõnu. Äratundmisel nimetatakse õigeid sõnu isegi kuni 90%, nimetamisel võib suurusjärk jääda 35-40% juurde. Tulving on välja toonud veel ajendatud meenutamise, kus inimene jätab meelde erinevatesse kategooriatesse kuuluvaid sõnu. Meenutamisel tuleb inimesel sõnu nimetada ja kui neid enam ei meenud, palutakse sõnu nimetada konkreetsest kategooriast (nt. loomad, taimed, kuulsas eestlased). Kategooria nimetamisel on tavapärane, et inimesele meenub veel mitu sõna, mida ta algselt ei suutnud kuidagi nimetada. Sellist abistavat sõna nimetatakse taastamistunnuseks ehk meenutamise ajendiks.
Tulvingu kohaselt oleneb meenutamine sellest, kuidas on konkreetset informatsiooni meelde jäetud ehk tegemist on kodeerimise spetsiifilisuse printsiibiga. Selle kohaselt on oluline, et materjali meeldejätmisel esinev kontekst ja loodud seosed, ilmneksid ka meenutamisel. Näiteks tuli uuringus üliõpilastel lugeda artiklit kas vaikses või kärarikkas auditooriumis (Grant jt., 1998). Artikli sisu meenutamine oli edukam, kui üliõpilasel tuli seda meenutada samasuguses keskkonnas nagu ta oli lugemise ajal. Samaoluline võib olla sisuline kood. Näiteks tuli inimestel katses meelde jätta sõna „klaver“, kuid nad lugesid sõna kahes erinevas kontekstis: „Mehed tõstsid klaverit“ (raske ese) või „Mees häälestas klaverit“ (muusikainstrument). Katse teises osas tuli inimestel meenutada kas raskeid esemeid või muusikainstrumente. Tulemused oli oluliselt paremad juhul kui inimesel tuli sõna meenutada õige koodi alusel (klaveri tõstmisest lugenud inimesel paluti meenutada raskeid esemeid).
Kaasaegse psühholoogia ei oska veel üheselt selgitada, kuidas toimub mälust materjali meenutamine. Aastakümnete jooksul on meenutamist võrreldud nii lao kui ka raamatukoguga, kus õiget süsteemi kasutades leitakse riiulitelt vajaminev materjal. Kuid sellised võrdlused ei ole väga täpsed, sest ajukahjustusega inimeste juhtumid on näidanud, et ühe materjalini võib jõuda mitmel erineval viisil. Lisaks sellele teab inimene väga kiiresti, et ta mingit fakti-sündmust ei mäleta kui seda, et mäletab. Lao või raamatukogu võrdluse täieliku õigsuse puhul peaks otsuseni jõudmine võtma ühepalju aega.
Informatsiooni mäletamise edukus oleneb erinevatest teguritest. Üheks oluliseks teguriks on meenutamise viis ehk kas inimesel tuleb materjali aktiivselt meenutada ehk reprodutseerida või tuleb õige asi teiste seast lihtsalt ära tunda. Näiteks on inimestele katses ette loetud 60 sõna ja neil tuleb sõnu järgmisel päeval meenutada. Ühel juhul tuleb sõnu ise nimetada ja teisel juhul tuleb sõnad ära tunda nimekirjas, mis sisaldab ka uusi sõnu. Äratundmisel nimetatakse õigeid sõnu isegi kuni 90%, nimetamisel võib suurusjärk jääda 35-40% juurde. Tulving on välja toonud veel ajendatud meenutamise, kus inimene jätab meelde erinevatesse kategooriatesse kuuluvaid sõnu. Meenutamisel tuleb inimesel sõnu nimetada ja kui neid enam ei meenud, palutakse sõnu nimetada konkreetsest kategooriast (nt. loomad, taimed, kuulsas eestlased). Kategooria nimetamisel on tavapärane, et inimesele meenub veel mitu sõna, mida ta algselt ei suutnud kuidagi nimetada. Sellist abistavat sõna nimetatakse taastamistunnuseks ehk meenutamise ajendiks.
Tulvingu kohaselt oleneb meenutamine sellest, kuidas on konkreetset informatsiooni meelde jäetud ehk tegemist on kodeerimise spetsiifilisuse printsiibiga. Selle kohaselt on oluline, et materjali meeldejätmisel esinev kontekst ja loodud seosed, ilmneksid ka meenutamisel. Näiteks tuli uuringus üliõpilastel lugeda artiklit kas vaikses või kärarikkas auditooriumis (Grant jt., 1998). Artikli sisu meenutamine oli edukam, kui üliõpilasel tuli seda meenutada samasuguses keskkonnas nagu ta oli lugemise ajal. Samaoluline võib olla sisuline kood. Näiteks tuli inimestel katses meelde jätta sõna „klaver“, kuid nad lugesid sõna kahes erinevas kontekstis: „Mehed tõstsid klaverit“ (raske ese) või „Mees häälestas klaverit“ (muusikainstrument). Katse teises osas tuli inimestel meenutada kas raskeid esemeid või muusikainstrumente. Tulemused oli oluliselt paremad juhul kui inimesel tuli sõna meenutada õige koodi alusel (klaveri tõstmisest lugenud inimesel paluti meenutada raskeid esemeid).