Meelespidamine ehk säilitamine ja unustamine
Antud protsessi käigus hoitakse kodeeritud informatsiooni mälus alles. Uurijad on leidnud, et meelespidamise ajal võib säilitatav materjal mõnevõrra muutuda. Informatsioon võib lihtsustuda ja lüheneda ning detailid kustuda.
Mälu-uuringutega on äärmiselt keeruline uurida, mida aju teeb selleks, et informatsioon püsiks mälus. Kuid uuringutest on saadud teada, mis võivad olla materjali kadumise ehk unustamise põhjused. Oletatakse, et unustamine on vajalik, sest selleta muutuks inimese mälusüsteem sedavõrd suureks, et vajaliku informatsiooni ülesleidmine võib meenutamise muuta aeganõudvaks ja ekslikuks. H.Ebbinghausi katsete tulemusena selgus, et kohe pärast sisulise tähenduseta sõnade meeldejätmist (u. 1-2 tunni jooksul) unustab inimene õpitud materjalist kõige rohkem (umbes 50%). Edasi on unustamine märgatavalt aeglasem ja nii ei ole olulist erinevust selles, mida inimene mäletab kümme tundi või kümme nädalat hiljem. Sellist nähtust nimetatakse unustamiskõveraks.
Unustamise põhjustena tuuakse kõige sagedamini välja:
Antud protsessi käigus hoitakse kodeeritud informatsiooni mälus alles. Uurijad on leidnud, et meelespidamise ajal võib säilitatav materjal mõnevõrra muutuda. Informatsioon võib lihtsustuda ja lüheneda ning detailid kustuda.
Mälu-uuringutega on äärmiselt keeruline uurida, mida aju teeb selleks, et informatsioon püsiks mälus. Kuid uuringutest on saadud teada, mis võivad olla materjali kadumise ehk unustamise põhjused. Oletatakse, et unustamine on vajalik, sest selleta muutuks inimese mälusüsteem sedavõrd suureks, et vajaliku informatsiooni ülesleidmine võib meenutamise muuta aeganõudvaks ja ekslikuks. H.Ebbinghausi katsete tulemusena selgus, et kohe pärast sisulise tähenduseta sõnade meeldejätmist (u. 1-2 tunni jooksul) unustab inimene õpitud materjalist kõige rohkem (umbes 50%). Edasi on unustamine märgatavalt aeglasem ja nii ei ole olulist erinevust selles, mida inimene mäletab kümme tundi või kümme nädalat hiljem. Sellist nähtust nimetatakse unustamiskõveraks.
Unustamise põhjustena tuuakse kõige sagedamini välja:
- meeldejäetavat materjali ei korrata piisavalt, mistõttu materjal ei kandu üle pikaajalisse mällu või kaob juba lühiajalises mälus;
- uue materjali meeldejätmine või vanema materjali meelespidamine segab meeldejätmist või meeles pidamist ehk sellisel juhul on tegemist lühiajalises mälus ilmneva interferentsiga. Proaktiivne interferents ilmneb kui varasem materjal segab uue meelde jätmist. Näiteks öeldakse teile järjest kahe inimese kontaktandmed ja on suur tõenäosus, et eksite just teisena öeldud telefoninumbri meenutamisel. Retroaktiivse interferentsi puhul segab uus materjal vanema meelespidamist. Interferents ilmneb suurema tõenäosusega juhul kui: kaks meeldejäetavata materjali on mingil viisil sarnased (nt. kaks telefoninumbrit); materjal ei oma sisulist tähendust või seda on keeruline leida; emotsionaalne materjal on häirivam kui see, millega kaasneb vähe emotsioone;
- kuna unustamine on sisuliselt ebaõnnestunud meeldetuletamise ebaõnnestumine, on unustamise põhjuseks ka valed materjali taastamistunnused;
- inimestel on kalduvus materjali meelde jättes lähtuda enda eelnevatest kogemustest ja keskkonnast, mistõttu ilmneb unustamisel konteksti mõju;
- informatsiooni töötlemisel on aktiivsed ka emotsioonid, mistõttu on sellel mõju ka materjali mäletamisel või unustamisele. Emotsiooniga kooskõlas mälu teooria kohaselt on inimesel raske meenutada informatsiooni, mis ei ole tema tunnete või meeleoluga kooskõlas. Näiteks on leitud, et depressioonis olev inimene meenutab elus juhtunud negatiivseid sündmusi oluliselt lihtsamini kui positiivseid.